Juhtus kord nõnda, et ühel hommikul sigalast välja tulles tundus midagi olevat  teisiti, kui tavaliselt. 

Üks meie hoole all olevatest pullikestest magas imelikus poosis külili, jalad harali, keel suust väljas ja silmad punnis. Surnud! 

Eks iga elusolend sünni kunagi ja sure kunagi.... ainult et vene sõjaväes ei surda niisama! Vene sõjaväes surrakse ainult ülemuselt tulnud käsu peale. Seekord käsku polnud. Kuna käsku polnud, polnud järelikult ka keegi surnud. Õigemini keegi poleks tohtinud olla surnud.

 
Pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo elavate või surnud tegelastega.

 Seal me pullike maailma valust vabanenuna ometi lebas. Ega hoolinud ta enam käskudest ja käsklustest.

Maskeerisime ta igaks juhuks eterniidiga ja jäime põnevusega ülemusi ootama. Lipnik Pivnjuk andis meile (etteoodatult) kolm korraldust: 

Esimene: Et "see raibe" oleks kiiremas korras sigala hoovilt kadunud. 

Teine: Tehku me endile selgeks, et pulliraibe pole surnud. Ta on ainult väga haige ja läheb homme hädatapmisele.

Kolmas: Et homme varahommikuks oleks meil uus pull. Soovitatavalt peaksime ta tooma "Mind-Ei-Koti" nimelisest kohast.

Iga sõjaväelane annab armeesse astudes vande, kus ta pidulikul tõotab täita kõik ülemuste käsud, riskides vastasel korral kogu "Nõukogude rahva karmi karistusega". Seega oli kõik selge. Käsk oli antud, ja kuulus täitmisele.

Õhtul läksime uut pulli hankima. Targu nihutasime otsingu piirkonna tavapärasest natuke kaugemale. Otseöelduna ei läinud me pulli hankima mitte naaberkolhoosi, vaid ülenaabersovhoosi valdustest.

Võimatuid missioone pole olemas. Umbes kell 2 öösel jõudsime edukalt sõjakäigult tagasi, ajades vitsahoopidega endi ees trofeed- luidrat lehma. Kui udarat mitte arvestada, oli sõjasaak kadunukesega äravahetamiseni sarnane. Ahjaa, üks erinevus oli veel: Uustulnuk kandis tagumikul eraldusmärgina suurt potisinise õlivärviga maalitud pardanumbrit. Niisiis oli meil tegemist lehmaga nr 4. Ülejäänud öö möödus tärpentiinise kaltsuga vissi perset hõõrdes.

Hommikul avaldas ülemus meile lühikeses tänukõnes tunnustust ja ühtlasi käskis looma veoautole aidata, et "haige pull" kolhoosi tapamajja viia.

See oli udaraga pullikese, keda tunti paremini hüüdnimega  "nr 4", kuulsusetu ots.

Lugu ei lõpe ometi siia.

Nädal hiljem tabasime sigala peaukse juures naaberkolhoosi lehmalauda brigadiri, kes ringi nuhkis ja uuris, et ega meie sigalas ei ole mõnda ülearust elukat.

Tema kahtlustas oma kolhoosi lehma kadumises meid, sõjaväelasi, kuigi arvata oli, et seekord olid krattideks hoopis ülenaabersovhoosi lehmaajajad, kes kuidagi enda kadunud looma (nr 4) asendama pidid.

Meie teda muidugi sisse ei lasknud. Põhimõtteliselt. Varjata polnud meil midagi, sest pullikeste arv ju klappis. Ehk siis kõik kaheksa, miinus üks hädatapetu, kelle liha söödeti koertele.

Aga au maksis kah midagi. Me saatsime ta toona teele sõnadega

Pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo tegelastega.

"Sa, tead, mine õige........ Kas arvad, et võid siin meil niisama, heast peast, küsimata sisse-välja käia, nagu oleks tegemist mingi.....? See, et me sinuga siin sigalas varem koos viina oleme joonud ei tähenda veel et... Kurat, see on lõppude lõpuks ikkagi sõjaväeosa! Aga äkki on see meie hoone lihtsalt maskeeringuks kontinentidevahelistele tuumarakettidele? Äkki oled sina hoopis mingi NATO spioon!"