Kroonu peldik
Madis Jürgen Eesti Ekspress, 31.10.2002

Lugu, mis meid teadmistega rikastab

Näitleja Tarmo Männardi armeeteenistus möödus paari-kolme kaaslase seltsis Kaliningradi oblastis sõjaväeosas number 11528S. Täht “S” tähistas selles kombinatsioonis asjaolu, et teenistus toimus sigalas (vene keeles “svinjarnik”). Ükspäev hakkas Männardit ja tema seltsimehi huvitama, kas nad on võimelised sigalat päästma, kui see vaenlase tule all põlema peaks minema. (Sigala punases tuletõrjekapis seina peal oli neli kustutit.) Aga kuidas sa hing võid niisugust asja teada, kui ise järele proovinud ei ole. Otsustati proovida.

Katsepolügooniks valiti peldik, kolme seinaga puitehitis võpsiku servas sigala taga. Kolmeliitrisest purgist läigatasid mehed peldiku bensiiniga üle ja panid tule otsa. Probleeme ei olnud, peldik põles täiega. Siis võtsid sõdalased kustuti, keerasid selle teistpidi, lõid otsa vastu maad ja hakkasid kustutama.

Kustutasid mis nad kustutasid, aga katse tulemusena sai selgeks, et isegi kui peldik on väike, pole lahtise leegi korral peldiku päästmine võimalik. Peldik põles maani maha. Vaevalt, et ka sigalat nelja kustutiga päästa saab, arutasid mehed.

Aga peldikut tabanud suurest tuleõnnetusest väeüksus ohvitseridele ette kanda ei julgenud. Nad täitsid tühjakslastud tulekustuti veega ja riputasid seinale tagasi.

Ja kuna sõdur on selline voos­ter, et kui talle käsku ei anta, ei liiguta ta kõrt ka, siis uut peldikut Männard & Ko ehitama ei hakanud. Ülejäänud poolteist aastat käisid mehed iga jumala päev võsa vahele asjale. Kõigepealt võeti ette võpsiku üks serv (vasakpoolne). Ja kui see oli nii tihedalt täis, et polnud enam kuskile astuda, võeti ette teine serv. Kui väljas oli kaks­kümmend kraadi külma, siis nad võsas ei käinud, siis nad käisid kasvuhoones, ja labidas oli kaasas.