Lavaka teise kursuse suvel käisin vabatahtlikuna kustutamas Vihterpalu metsatulekahju. Töö oli mõnus ja anarhistlik. Labidad anti kätte ja saadeti metsas väiksemaid tulekoldeid kustutama. Kui palju sa töötasid, seda keegi ei kontrollinud ja ei saanudki kontrollida. Mässasin seal järjepanu kolm päeva. Villane tekk oli kaasas ja nii ma siis vehkisin päeval labidaga ja öösel magasin kahjutulesooja metsa all, mõnel väikesel lagendikul. 

Poe juures, ühe elumaja hoovis asus tulekustutamise staap. Seal seisis priilt suur kollane kaljavaat ja pikk laud, kus kustutajaid kolm korda päevas tublisti toideti.

Muuhulgas olid kustutustöödele kaasatud ka verivärske vabariigi piirivalvurid eesotsas praeguse piirivalveameti staabiülema Aare Evisaluga.

Juhtus nüüd nõnda, et parasjagu oli staabi juurde toodud uus trobikond laigulisi noorukeid, kes seisid kampas kaljavaadi juures ja täitsid välipudeleid, kui eemalt  kostis veoauto müra. Harju Risti poolt lähenes Nõukogude armee veoauto GAZ 66 ehk "Juudi tank". 

GAZ 66 "Juudi tank"

Aeg oli tol hetkel selline, et ega keegi ju täpselt aru saanud, et kummal poolel nüüd ülemvõim on, kas eestlastel, või venelastel.  Ilmselt olid mõlema poole sõjardid täkku täis. Loomulikult oli seda vaja ka teisele poolele demonstreerida.

Igal juhul astus välimundris piirivalvur (ilmselt ohvitser) seltskonnast välja tee äärde ja tõstis massina peatamiseks käe üles. 

Muidugi ei kavatsenudki venelased mingile eesti piirivalvurile alluda! Auto tegi elegantse kaare, pööras ümber ja hakkas tuhatnelja tagasi Harju-Risti ja Padise suunas kihutama. 

See mis siis edasi juhtus,  sarnanes lõiguga pahast unenäost.

Piirivalvur kargas keset teed, kannustatuna kättemaksust tiblade armee vastu, kes oli küüditanud meie rahvast 41-sel ja 49-ndal.  Armee vastu, kes oli söönud meie kausikesest ja maganud meie voodikeses. Armee vastu, kelle veoauto tema peatumismärguannet eiras ja põgenes. Armee vastu, kes on nii LOLLID, et nad lihtsalt peavad SUREMA!

Võimalik, et ta mõtles nõnda, võimalik, et mitte. Võimalik, et venelasest naabripoiss oli teda lihtsalt lapsepõlves kiusanud. Võib-olla mõtles ta midagi muud või ei mõelnud üldse midagi. Igatahes hüppas püstol kabuurist otsekui  iseenesest sõjardi pihku ja mees tõmbas eemalduvale autole tagantpoolt tule peale.

Ta sihtis otse autot, seda võin ma vanduda.

 Ega jäänud siis põgenikelegi muud võimalust, kui enda  tuletorud kah aampalgi vahelt välja urgitseda.

GAZ-i furgooni uksest torgati välja "Kalašnikovi" tuhmilt läikiv toru ja nüüd tuli valang juba meie suunas. Kõik, kes toimunut jälgisid ja aru said viskusid kõhuli. Kes aru ei saanud, vahtisid lihtsalt juhmi näoga ringi.

Hiljem rääkisid legendid juba järgmist:

Harju-Ristile teatati toimunust ja seal peeti auto kinni. Selgus et sõjaväelane, kes automaadist tulistas, oli saanud kätte haavata. Keegi ei tea siiamaani, kas oli see okupant lihtsalt vilets laskur, või tulistas ta  meelega pisut kõrgemale. Sest sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui toru oleks pööratud paarikümnepealise meestesumma poole, oleks olnud hirm mõeldagi.

Oli juuli1992. Piret Linde kohtumiseni ühe teise kauboiga oli jäänud natuke alla kolme aasta. http://muhu.www.ee/E-LIST/1995/95_04/1995_04_28_17_52_44_0300

Ah jaa. Ja veel: Sellesama metsatulekahju kustutamise käigus leidsin ma metsast oma esimese ja siiamaani ainsa põdrasarve.