"Midagi on viltu"! 

Sergei kutsub Duišenalõ nuusutama. Viltu jah, kurat! Duišenalõ kutsub Juozaze ja minu nuusutama. See ei ole sõnnikuhais. Sõnnikuhaisu me tunneme! 

"Ega ometi ole............. jah on küll! Ssssa kurrrradi...... l"

Muda seest näib välja kasvavat kellegi jalg. 

Ühte kesikut ei ole enam.. Kardetavasti on vaene põssa muda sees juba hea mitu päeva oma ihu suretanud.

Siin oligi peidus surnud siga.

Ülemusele ütelda ei saa. Kui ei haiseks, oleks teine lugu. Siis oleks lihtsalt ootamatu surm. Praegusel juhul on laiskus ja kuritahtlik hoolimatus.

Õnneks olime viimasel sünnitusel andnud üles ühe põrsa vähem, kui tegelikult. Keeruliste  manipulatsioonide tulemusel suudame pildi enam-vähem ära siluda. Päris täpset skeemi ei mäleta, aga see oli umbes nõnda, et tuleb võtta pisimatest põrsastest suurim ja tõsta ta ümber järgmisse, pisut suuremate puuri. Nüüd on tema seal üks väiksematest.

Siis tuleb võtta järgmisest puurist suurim ja viia see omakorda veel suuremate juurde jne jne jne.
Tegime selle asja korda ja hakkasime kaema, mis edasi saab.

Mis ikka saab. vaja lihtsalt asitõendist st ossi maisest kehast lahti saada. Midagi põhimõtteliselt keerulist seal tegelikult polnud.

Kaks läksid aasale, sigalast soliidses kauguses auku kaevama, teised otsisid köiejupi ja hakkasid kadunukest muda seest välja sikutama. 

Hais oli kohutav.

Õnneks oli meie väeosas muude sõjariistade hulgas ka kaks gaasimaski. Puksiirmeeskond sai need endale. Kaevajad kaevasid auku ju rümbast ja lehast ohutus kauguses.

Koorisime rohukamara kenasti pealt ära ja tõstsime kõrvale. See tuli töö lõppedes kenasti tagasi asetada. Vehkisime mõnusaste labidaga. Peagi oli meil mehesügavune auk valmis. Kõik oli etenduseks valmis.

 Andsime vilega märku laip kohale tuua. Linnukesed tõusid põõsastest lendu.

Nägin vaatepilti, mis iial ei unune:

Oli soe ja sume suveõhtu. Taevas oli sini-sinine. Kusagil uitasid mõned dramaatilised pilved. Kõrgel üleval lendasid pääsukesed. Suur, veripunane päikeseratas oli maailma valgustamisest väsinud ja hakkas vajuma metsa taha tudule. Kõik oli nii ilus, nagu Hollandi meistrite maalidel. Nii ilus, et lõi kohe hinge kinni.

See Jacob van Ruisdaeli pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo elavate või surnud tegelastega.

Äkiste oli lõhna järgi tunda, et kurva sündmuse kulminatsioon pole enam kaugel!

Põõsaste vahelt ilmusid välja kaks pikkade lontidega kolli, kes burlaki kombel köisi sikutasid.

Nähtavale ilmus ka õhtu peategelane: Suur, tökatmust, bensiinivaadile sarnanev notsu. Päike ja bakterid olid oma tööd jõudsasti teinud. 

Osavasti manööverdati siga oma viimsesse peatuspaika. Keha räntsataski auku. Ilma pikema tseremooniata haarasime labidad pihku ja viskasime mõned täied mulda talle sinna järele. Viskasime mõned veel. 

Äkitselt tegi siga:

"Šššššššššššššššššššššššššššššhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh"

Õhupallina jooksis loom gaasidest tühjaks.

Vaatasime Duišenalõga teineteise otsa ja hakkasime vaikselt hauast eemale nihkuma.

Sea sisemised gaasid tabasid meid peagi. Lõunasöök kerkis altpoolt otsekui võluväel mu kurgunibu kõditama. Samas hakkas ka teine augukaevaja öökima. Pruun juga paiskus ta suust hauda, nagu etteheide ja hüvastijätt korraga.

Gaasimaskimehed vaatasid meid hetke kohkunult ja hakkasid siis ootamatult enda kaitsevahendeid peast ära kiskuma. Leedulane sai enda oma peast maha aga venelane jäi pisut hiljaks.

Viimane, mida põõsaste vahele joostes nägin, oli see, kuidas Sergei gaasimaski illuminaatorite taga lainetas korraga nii lõunane  tatrapudru, kange tee, kui ka võileib ja räim tomatis...