See lugu juhtus Kaidoga. 

Nagu eelpool mainitud, õppis Kaido endise Stalingradi linna ligidal, Volga kaldal, tuukrikursuse käigus ka lõhkeaineid käsitsema. Lõhkeainet sealkandis liikus. 

Ükskord avastasid sõdurid õppuste lõpul terve kasti lõhkeainet. Sedasama, millega kümmekond aastat tagasi siinkandis autosid õhiti. Auto sodistamiseks piisas paarisajast grammist.

 Nüüd oli seda 25 kilo! 

Mida niisuguse koguse lõhkeainega peale hakata? 

Mida ikka lõhkeainega peale hakatakse!

Lõhkeainega tehakse pauku. Ja 25 kilo lõhkeainega tehakse ikka kohe SUURT PAUKU!

Otsiti välja sapööri kokaraamat ja asuti retsepte uurima. Kõige kohasem tundus alapealkiri "Puude juurimine lõhkeaine abil", sest sellesama iidse Volga kaldal oli poolviltu maa sees ca 5 m kõrgune puutüvi otsekui ootamas, et teda õhku lennutatakse.

Kaevati siis igati reeglitekohane auk puu juurte alla, pandi sinna 25 kilo lõhkeainet, mõõdeti välja üsna pikk jupp süütenööri ja ühendati kõik nõuetekohaselt. Aeti auk kinni ja tambiti kõvasti kokku, et sutsakas seda teed mööda ilmaruumi ei hajuks. Ettevalmistused valmis jäi üle süütenöörile tuli otsa panna ja ruttu-ruttu varem valmis vaadatud kaevikutesse peitu pugeda.

Nii tehtigi! Kõik kükitasid kaevikus ja ootasid põnevusega põnevusega ilmkärakat. 

Ootasid.

Ootasid veel. Ootasid ikka veel, sest süütenööri sai pandud pigem rohkem, kui vähem.

JA SIIS loivas jõekäänu tagant välja valget värvi reisilaev!

Pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo tegelastega.

Kõik vaatasid kohkunult üksteise otsa: Pidi ju seltskonnas olema kasvõi kedagigi, kes oleks julgenud süütenööri ära kustutada. Ei olnud.

Vanakesed vaatasid karmi näoga nooremate poole aga need keeldusid minemast. Hirm elu kaotada kaalus kõik muud karistused kuhjaga üles.

Kell jätkas tiksumist ning laev lähenemist. 

Hetkel, kui laev oli puutüükaga enam-vähem kohakuti juhtus see, mis juhtuma pidi: Maa värises ja hiigekõmaka saatel alustas jurakas oma teed laeva suunas. Õnneks oli olnud laeng enam, kui  piisav. Sõdurpoiste õudust täis silmade all vuhises tüvi hiigelpropellerina keereldes üle laeva. Täiesti puhtalt! paar meetrit jäi veel isegi varuks.

Jõe keskel oli selles kohas pisike võsastunud saar. Sinna see  mürsk võsa niites maandus, jättes enda taha paarikümne meetrilise lagendiku.

Mingil põhjusel ei hakatud asja uurima, ega järgnenud ülevalt poolt ka mingeid  sanktsioone. Üksnes Jumal teab, paljud reisijad seda ronti jõudsid märgata, ja kuipaljud pidasid seda lihtsalt mingiks allakukkuvaks tiibraketiks. Ilmselt oli teada, et sealkandis ikka paugutatakse ja armee oli tol hetkel ikkagi riik riigis. või hakkasid nad laevas tähistama oma teist sünnipäeva ja lihtsalt unustasid hiljem ette kanda........ mine võta kinni!