HALLISTE JÕEL

    Hooaeg  2002-2003 oli nii kiire, et sügisel ühegi teatrivälise ürituse jaoks aega ei jätkunudki. See-eest kevadel otsustasin asja siis natuke suuremalt ette võtta. Kanuumatk Halliste jõel näis olevat päris põnev ettevõtmine. Võtsin ühendust Armin Rüsteriga, kes juhib ettevõtmisi pealkirjaga http://www.pystkojamatkad.com/ ja tellisime ühepäevaste kanuumatka koos kahe ööbimisega püstkojas.

 Arminiga koos reisiplaani välja mõeldes tekkis küsimus, et kui pika matka me siis teeme. Algsed 3 ja 7 km said kohe maha laidetud, kui liiga lühikesed. Ka 15 km tundus natuke vähevõitu. Minu arvamus oli, et matk peaks olema nii pikk, et kanuust välja ronides keegi ei ütleks "Ähh, see oligi vä?" Seega sai matka pikkuseks 34 km!

 Juhtimisvõtete õppimiseks saime kanuud kätte juba eelmisel õhtul. Osad ei viitsinud pimedas enam sõudma minna, aga need kes läksid said elamuse osalisteks. Taevas oli selge, tähed sirasid, et valus vaadata ja jõgi kohises meeliülendavalt. Igaks juhuks otsustasime sõita natuke ülesvoolu, sest alguses allavoolu sõites tuleb ju pärast hakata vastuvoolu aerutama.

 Sõitsime, mekkisime kaasavõetud "Gabrieli" ja kuulasime kauget kohinat. Aerutasime veel natuke ja jõudsime äkki  jõe ääres seisva majamürakani! Veski! Loogika ütles, et kui on vesiveski, siis peab ju kusagil siin olema ka vesirattaruum, ehk teoreetiliselt on võimalik sõita kanuuga otse veskisse sisse! Oligi. Sõitsimegi. Katse tulemusel selgus, et vesiratta ruumi mahtus sisse neli kanuud koos inimestega.  

Seal teatas üks lavapoistest, et temal algas just sünnipäev. Kahjuks me seda tähistada ei saanud, sest jõgi oli ilmselt ettemaksuna võtnud ära meie "Gabrieli".  Tähistasime siis tähtsat sündmust sellega mida oli. Tegime siis sünnipäevasuitsu! 

Tuleb tunnistada, et kui lõke ei põle, on püstkojas ööbida palju jahedam kui telgis, sest püstkoda ei saa päriselt sulgeda. Auk jääb ikka lakke. Õnneks oli mai algus ja ilmad väga külmad polnudki.

 Hommikul hakkasime siis kanuutama.  algul sõitsid kõik sinka-vonka, aga mida aeg edasi, seda paremat trajektoori mööda sõideti, ja selgus, et tõepoolest on kanuu mõlade abil päris juhitav! Rohuperved vaheldusid võsaste kallastega ja metsadega. Vahepeal tegime ka lõunapausi. Ühes kohas oli ka looduslik tamm, kust sõidukid tuli sootuks üle sikutada. 

Ja siis me muudkui aerutasime ja aerutasime ja aerutasime... järgmise käänakuni ja veel järgmise käänakuni ja siis natuke veel. Ja veel. Ja siis ikka natuke veel. Ja jõudsimegi kohale. 

Ümber keegi ei läinudki, tõsi küll, üks kanuu lasi vett sisse. Tolle laevukese meeskond istus ümber teistesse paatidesse  ja minu taskunoa kadumist takistava nööriga seoti see kõige kiiremale kanuule  lisaraskuseks taha. 

Kõik olid väga väsinud, enamusel lõi tagumik pinde välja ja kõik olid väga õnnelikud. Ainult õhtune pidusöök läks mõnes mõttes vett vedama: Pärast nii pikka reisi ei jaksanud enam keegi pidutseda. Ei süüa, ega juua, ega vorstikesi grillida. 

Ainult magada jaksasid kõik.