TÜRISALU-PALDISKI-PADISE-HUMALA-HÜÜRU

Teine perepäev toimus kuu aega hiljem,2001 a novembri alguses. Tol aastal oli siinkandis tõeline vananaiste suvi ja ilm oli soe.

 Alustuseks sõitsime Türisalu pangani, kust läksime kalda äärt mööda Türisaluni ojani. Sügisene laine käis kõrgelt ja kohati tuli turnida kõrgemal savikalda peal. Ühes kohas pidi jooksma kahe laine vaheajal 20 meetrit. Nipp oli selles, et jooksma tuli hakata õigel hetkel. 

Kes hakkas triblama natuke varem, või natuke kriipsu võrra hiljem, tegi jalad märjaks. Oli nii kuivade, kui ka märgade jalgadega jätkajaid. 

Jõudes Türisalu oja juurde, tahtsin ma muidugi näidata, kuidas sel ajal, kui ma veel Keila-Joa koolis käies, kivi peal üle laine hüppasin. Algselt palusin seda näidata kuulsal näitlejal  Riho Rosbergil, ent tema loobus sõnadega:

"Mina ei tee midagi, mul on täna vaba päev"

Ohates ronisin ise kivi otsa. Tuleb oodata suurt lainet ja hetkel, kui see üle kivi rullub, üles hüpata. Laine pühib hüppe ajal üle kivi ja  tavaliselt maandutakse kivile tagasi. Seda, kuidas minul asi õnnestus on näha päevapiltnik Kaido klõpsutatud seeriast...

Käisime ka Keila-Joal juga vaatamas. Vaatepilt oli uhke, sest ilmad oli enne olnud vihmased. Joa juurest sõitsime edasi sõitsime Paldiskisse, kus ronisime ühe militaarobjekti (ilmselt rannakaitsepatarei tulejuhtimiskeskuse) otsa. Seal tegime ka lõket ja keetsime süüa. 

Teekond jätkus Padisele, mille torni otsast köiega alla sõitsime.

Seal oli üks kummaline tädi, kes meid kloostri torni määrimises süüdistas. Kisas ja räuskas torni jalamil, viimaks läks minema. Igaks juhuks saatis ta meile ka vallavalitsuse liikme kallale. Arvestades, et klooster on olnud varemetes juba 1343 aastast on sellised süüdistused ikkagi väga absurdsed. Vallavalitsejale seletasime siis, mis toimub ja et  jõudsime kokkuleppele, et kui järgmine kord ronima tuleme, küsime vallalt luba.

 Nagu võiks vallavalitsuse luba torni määrimist vältida. Heh-heh-heh

Korjasime sealt siis ennast kokku ja sõitsime Vääna ligidal asuvasse Humala külasse, kus on  maa all asuvad Peeter esimese merekindluse aegsed katakombid. Nõukogude ajal oli sealsetes maa-alustes ruumides Balti sõjaväeringkonna õhutõrjekeskus. Sinna asetasime ka ühe geopeituse aarde, aga kahjuks on nüüdseks võtnud Kaitseliit selle territooriumi endale ja praegu aarde juurde enam ei pääse. 

No ja päeva lõpetas külaskäik Hüüru külasse, kuulsa autoehitaja Mati Leivategija juurde http://www.hot.ee/rcclub/ , kes parasjagu vanale BTR  soomustransportöörile  kirudes aknaid sisse lõikas, et sellest  lõbusõiduautot ehitada. Kirus ta sellepärast, et soomusauto soomus olla mingist eriti vastikult sitkest metallist.