AEGVIIDU-VENEMÄE-PAUKJÄRV-PETERBURI mnt.

Tol korral oli marsruut praktiliselt sama, mis 3.perepäeval.  Rongiga Aegviitu. Esimese öö oöbisime Aegviidu servas vene sõjaväe raadiomasti all. 

 Enamus juba teadsid, mida oodata, aga siiski olin õpilasi hoiatanud, et tuleb matk, mitte ekskursioon. Samuti instrueerisin neid riiete ja kaasavõetavate asjade suhtes. Hoolimata kõigest, otsustasid osad noored daamid tulla reisule kontsakingades ja sitskleidiga. Nemad väitsid peale esimest ööbimist, et neil oli külm ja nad tahavad nüüd koju. Klassijuhataja mees, kes oli nö julgestuseks kaasa võetud, viis nad autoga rongijaama.

 Teised jätkasid teekonda Venemäele, kus sealsest vaatetornist kõik köitega laskuda said. Ööbisime Paukjärve kaldal. Väga populaarsed olid kaks  kaasavõetud kummipaati. Nendega sõideti õhtul nii kaua, kuni veel midagi näha oli. Hommiku hahetades küsiti minu käest, et kas võib juba sõitma minna, sest juba on järve teine kallas näha. "Mõhõh, ainult pange kindlasti päästevestid  selga", ütlesin ma ja tukkusin edasi. 

Edasi jätkasime Peterburi maantee suunas. Seal juhtus niisugune paha lugu, et olin plaaninud Peterburi maanteelt liinibussidega tagasi sõita, aga liinibussid ( neid oli koguni kaks) ei võtnud meid peale. Ilmselt meie suure hulga tõttu ei võtnud bussid hoogugi maha, vaid kihutasid peatusest peatumata mööda. Ka paar kohalikku inimest jäid maha. 

Kuna rohkem busse polnud sel õhtul tulemas, istusime tee kõrval, tegime rohust pisikese lõkke ja vaatasime, et mis edasi saab. Algul ei saanud midagi. 

Mõne aja pärast sõitis mõõda Linnateatri mikrobuss, kuhu sain sokutada 6 last ja õpetaja. Üle jäi veel 12 last.

Tunni pärast tulid autodega klassijuhataja mees, tolle vend, üks lapsevanem ja vist veel üks lapsevanem. Valurahaks ootamise eest, said kõik lapsed ekskursiooni üldjuhilt, st minult ühe vahvlijäätise.  

Kuna Tallinnasse jõuti kell 11õhtul, siis viidi kõik lapsed koduuste ette. Taas kord võis tõdeda, et lõpp hea, kõik hea.