Seekord sõitsime asja alustuseks tellitud bussiga Hara sadamasse, seal puhusime kummipaadid täis ja kogu seltskond suundus õhkalustel Hara saarele. Ilm oli külm ja ujuda keegi ei saanud. Tegime seal siis niisama lõket ja enamus ronis ka saarel oleva mittetöötava tuletorni otsa.

 Järgmisel hommikul sõitsid mõned julgemad sealt ka köiega alla. Sel päeval oli üsna kõva idatuul, nõnda, et saarelt tagasi mandrile oli taganttuulega hea kihutada. Kuna aga tuli teha mitu reisi, siis oli vaja ju tühja parvega saarele järgmiste järgi sõita ja tuleb tunnistada, et see oli tõeline rassimine. 

Aega läks, aga hakkama saime. Muidugi aitas aerutamisele kõvasti kaasa ka meie autojuht-lastevalvaja-turvaja-lõkkesüütaja ja samas ka klassijuhataja mees Erik Järve. 

Edasi jätkus teekond mööda kruusateed Kahala järve suunas. Grupi ees sõitis saateauto seljakottidega. Korraga tuli keset käänulist metsavaheteed mu telefonile ärevusttekitav teade. Auto oli kohtunud karuga. Auto asus sel hetkel meist ca 200-300 m eespool. 

Kogusin lapsed kokku ja helistasin igaks juhuks 112-te. Ära joosta polnud mõtet. Karumõmm arendab ju joostes teatavasti 50-60 km tunnikiirust! Jeep Cherokeesse me kõik ära poleks mahtunud ja lõppude lõpuks oli ikkagi suveaeg, kus karu jaoks toitu külluses.  

Päästeametist ühendati meid Harju metskonnaga, kus üks vana jahimees mu arvamust kinnitas: Tavaolukorras karu inimesele ikkagi kallale ei tule. Ilmselt oli tegemist puhta uudishimukohtumisega: 

"Ohoo, näe, Jeep!"  arvas karu.

 "Ohoo, näe karu!" arvas Jeep.

Veel mõned tunnid jalgsimatka. Lõputu hulk küsimusi, a`la: "Kaua me veel kõnnime? või Millal me kohale jõuame? või Kas on veel pikk tee? ja Aga mitu kilomeetrit veel minna on?" 

Igal juhul jõudsimegi lõpuks Kahala järve äärde. Erik oli juba lõkke üles teinud ja varsti said näljased ekskursioonilised mekkida makaronirooga ja šašlõkki. 

Nagu varasematelgi aastatel oli teisel ööl juba kella 11 paiku vaikus ja rahu. 

Mina istusin veel lõkke ääres, ja lõkkesoojuses tuli minulegi tukk peale. Ärkasin üles kõrvetava külma peale! Suust tuli pahinal hingeauru ja maapinda, ning kõiki asju kattis JÄIDE! Ometi oli tegu juunikuu algusega! 

Pean ütlema, et nii ränka külmetust, kui toona, pole ma ammu saanud. Hiljem oli hääl mitu päeva ära ja oh seda röginat ja tatti, mis minu seest tuli. 

Järgmisel hommikul võtsime suuna Kuusalu poole. Ilm oli ilus, päike paistis, tee oli tolmune! Külapoest osteti jäätist, kõmpisime edasi, siis ronisime mingisuguse suure rändrahnu otsa ja pärast kõmpisime veel edasi. Kuusalus-ennäe imet ei sõitnudki liinibuss meist mööda ja lõppeks olimegi tagasi seal, kust alustasime. Tallinnas.

Maakera on tõesti ümmargune!