VÕG 4kl. 2001
Home Up VÕG 4kl. 2001 VÕG 5kl. 2002 VÕG 6 kl. 2003

 

VALASTE-SAKA-KIVIÕLI-SIRTSI

Neljanda klassi lõpuekskursioon nägi välja nõndamoodi: Alustuseks sõitsime bussiga Valaste joale, kus soovijad said köiega alla laskuda. Ja soovijaid oli!

 Paar korda on küll mõned päris-päris viimasel hetkel otsa ümber pööranud. Ehk kui ollakse juba teisel pool käsipuud ja pole kätega käsipuust lahti lastud, on selline võimalus täiesti olemas. Kuna asi peab hirmule lisaks ka rõõmu pakkuma, pole ma kedagi keelanud tagasi tulla. Muidugi on see kõik tehniliselt võimalik vaid teatud hetkeni.

 Sealt edasi sõitsime Saka mõisasse nö pimedusetesti tegema. Ehk siis ronimine täielikus pimeduses mööda väga kitsast tunnelit. Käpuli umbes 10 meetrit. 

Seejärel sõitsime Kiviõli tuhamägede juurde, kus on võimalik üles ronida mitut teed mööda. Kas laugemat, ja lihtsamat, või järsemat ja raskemat. Rajavalik on igaühe enda teha. 

Kiviõli vanemal tuhamäel avastasime ka ühe bituumenijärvekese. Loomulikult on ju klassis alati ka vähemalt üks selline uudishimulik noormees, kes tahab kindlasti omal nahal tunda, mis tunne on kummikutega pigi sees solberdada. 

Oligi selline noormees olemas ja prooviski! Ega miskit üllatavat ei juhtunudki. Ainult, et bituumen pole tavaline pori. Bituumen erineb porist teatavasti vees mittelahustumise poolest. Poriloigust läbi kõndides ei läinudki poisi üllatuseks ta kummikud puhtaks. Ka ei tulnud see must sodi ka kõrges rohus kõndides kummikute küljest ära. Ja nii astuski üks vaene mees kogu ülejäänud matka jalanõudega, mis olid äravahetamiseni sarnased kunagi nii populaarsete talitossudega. 

Pärast seda tegime ca 10 km pikkuse matka mööda metsa ja lõpuks jõudsime  ühe talu juurde, kus sõbralik pererahvas on lubanud kasutada kööki ja sauna. Pererahvas on nimelt minu ema koos elukaaslasega. Tõsi tänapäeval elab seal ka mu õde koos oma mehe ja kahe lapsega. Seetõttu majas sees terve klassitäis lapsi enam ööbima ei mahu.  

Talu ligidal on ka oja, milles saab korraldada suurepärast veesõda. Ausalt öeldes ei jäetud seda võimalust ka tol korral kasutamata. 

Algul pritsis keegi kedagi natuke. Siis pritsis see teine esimest juba rohkem. Siis tabasid mõned pritsmed kedagi kolmandat. Lõpuks kutsuti juba ka mind appi! Kinnitan, et kuivade riietega ei lahkunud sealt seekord mitte keegi. 

Kui esimesel aastal  õpilased selle programmi läbiteinult kooli tagasi läksid ( värk toimus mai keskel) ja paralleelklassi  õpilastele seiklustest rääkisid vajusid nonde näod piklikuks. Nemad olid käinud klassi lõpu puhul vaid Tiskre ojal. Pool tundi ojani, pool tunnikest seal, pool tundi tagasi. Kogu lõpuekskursioon. Ei veesõda, ei tuhamäge, ei metsa, ei ojade ületamist. Mitte midagi.