Tädi Salme suri soliidses vanuses. 
Salmel oli pikk elu oli selja taga, kaks last oli ilma sünnitatud, tööd oli teha rabatud.
Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

Kurb sündmus juhtus Tartus, aga ärasaatmine pidi toimuma Antsla ligidases lapsepõlvetalus.

See oligi seekord kõikide hädade ema. Teine häda oli see, et mobiiliaeg polnud veel saabunud. Sest üksainus kõne oleks lahendanud kogu segaduse.

Kurva tseremoonia algus pidi olema kodutalus kell 11. Umbes selleks ajaks oli ka enamus sugulasi kokku kogunenud. Kõigil kenasti pidulikud riided seljas. Aeti vaikselt juttu ja vaadati kella. Minutid venisid. Tagatuppa oli kaetud pikk laud. Aga nagu tavaliselt on köögis istuda palju mõnusam. See on rohkem lihtinimeste koht. 
Oldigi siis köögis.
 Ilm oli väljas erakordselt külm. Novembri alguses on harva -20C. 1993 aastal oli. 
Nööbiti lahti esimene pudel.
Teate ju küll:
"Üks on ohuks, teine rohuks, kolmas kurja tuule vastu".

Minutid venisid. Tund hiljem hakati heitma üksteisele esimesi küsivaid pilke.  Nööbiti lahti järgmised pudelid. Et ikka seda va kurja tuult minema ajada.

Õnneks oli külmarohtu varutud. Mitte liiga palju, aga siiski.

Ühtepidi valdas kõiki ärevus. Midagi pidi ju juhtunud olema. 
Teistpidi oli selge, et antud vaatemängus oleme meie kõik vaid statistid. Peaosaliseta jääb etendus ära. 
Õigemini- peaosaliseta see show ei toimu.

Üks hetk kargas kellelegi pähe, et tädi Salme pole ainus puuduja. Lisaks kadunukesele on puudu teinegi peategelane- Urvaste kirikuõpetaja hr Villu Jürjo. 

Erinevaid vandenõuteooriaid tuli, kui saelaudu. Fantaasiarikkaim nendest oli innustust saanud tuntud vanasõnast, mis räägib ühe mäe ja teatud prohveti omavahelise suhte kohta: 
Et kui ei kohtuta ühe juures, siis kohtutakse teise juures.

"Aga mis siis, kui kirikuõpetaja ja kadunuke on ÕIGES kohas ja vales kohas asume MEIE ISE?"

"No mis kurat...... aga äkki tõesti?"

"Ei no oodake-oodake... KUSKOHAS  nad siis kahekesi olla saavad?"

Tundus, et neljamõõtmeline aegruum hakkas me ümber sõlme tegema.
Samas rääkis meie valitud koha õigsuse poolt see, et suurem osa suguvõsast oli kogunenud just sellesse üksikusse maamajapidamisse.

Kell üks, ehk täpselt kaks tundi peale algust tormas sisse hingetu kirikuõpetaja.

"Vabandust, mul on väga piinlik, aga eelmine matus venis. Hakkame siis ruttu pihta!"

Eeeeeee........ nojah....... vaadake härra Jürjo...... asi on selles, et meil pole veel, keda matta. Aga istuge niikaua lauda"

Õpetaja istus pikka laua taha. Kõik sugulased-tuttavad sumisesid vaikselt köögis.

"Sa, Tarmo, mine ja aja õpetajaga juttu!"

"Lolliks olete läinud või?! Miks mina? Millest ma temaga räägin?"

"No vaata, sa oled ikkagi meie suguvõsa kõige kuulsam. Sa oled peaaegu näitleja, sul ju jutt jookseb. Mine räägi temaga näiteks.... no näiteks ilmast."

Lähen teise tuppa. Tõstan endale sülti ja maksapasteeti. 
Vaikus.
Hakkan kobades sõnu ritta seadma:
Räägime ilmast.
Räägime veel natuke.
Aeg venib ja venib

Verev talvepäike veereb puude taha.

Hämaruse tihenedes kihutab õuele kaitsevärvi veok. No lõpuks ometi! Kadunukese poeg hüppab tuppa. 

"Tavai, mehed, appi! Auto läks katki, eks pärast seletan täpsemalt"

Kõigil hakkas korraga kiire!

Joostes tuuakse tädi Salme ja tõstetakse kirstuga katafalgile.

Kõik tegid oma isiklikke rekordeid. Nii jooksujalu kihutavad kirstukandjad, kui jutlustaja. Lühike meenutus eluloost, paari sõnaga sugulastest. 
Kinnituseks mõned sõnad meie taevasest isast.

Ruttu-ruttu, ei siin ole enam aega molutada!

Paari minutiga on ametlik osa läbi. 

"Nii. Teeme nüüd ruttu pilti kah!"
Kähku kargavad kirstu kõrvale sugulased. Erinevates kombinatsioonides. Algul lähemad, siis kaugemad omaksed. Muud sugulased. Tuttavad. Naabrid. Välklambid sähvivad. Valmis! Kaas peale. Teismelisele noormehele surutakse nimeplaat pihku. 

"Sina kõnnid ees!"

Ja padavai kirst veoautosse tagasi.

Sealkandis on matuste jaoks välja mõeldud mitmesuguseid kombeid. Talu piiril tuli teha minutiline peatus. Esimesse autosse võeti kaasa viinapudel ja tort. Need olid vastutulijatele. Esimene vastutulev mees saab viina ja naine või laps tordi.

Talupiiri peatus sarnanes seismajäämisega "Peatu ja anna teed", ehk laiemalt tuntud, kui "Stopp-märgi taga. Korraks masinatel rattad seisma ja kohe edasi.

Kiire-kiire-kiire-kiire!!!

Taevas süttisid esimesed tähed.

Esimene vastutulija oli hauakaevaja, kes tuli kümnendat korda vaatama, et kas tuleb matus või ei tule! Tema saigi pudeli.

Surnuaeda jõuti pimedas. Kalmuküünalde valgel liikus kurb rongkäik viimse puhkepaiga suunas. Liikus nii kiiresti, kui võimalik ja sobilik. 
Mina talutasin sabas leske.
Vägisi tuli meelde ühe eesti kirjandusklassikasse kuuluva raamatu esimene lause.
Kui Tarmo lesega haua servale jõudis, oli viimane ametlik osa juba alanud.

Haua veerel kirstu ei avatud.

Külm oli.

Tehti viimaseis ettevalmistusi: Mehed tõstsid rihmadega kirstu üles ja lauad võeti alt ära

Äkitselt küsis hele lapsehääl:

"Ema, aga mis siis saab, kui kirst hauda ei mahu?"  Ja vastas ise hetk hiljem: 

"Siis saeme  jupi maha!"

Kolme peotäit  põrmu ei hakanud arusaadavatel põhjustel keegi tädi Salmele järele viskama.
Mehed võtsid puu najale valmispandud labidad. Mindi liivahunniku juurde, võeti hoogu...
Virutati vastu hunnikut... kostus kõlinat

Samahästi oleks võinud püüda labidatega lammutada Hiina müüri.
Vaadati üksteise otsa, pandi labidad tagasi ja haarati kangide järele!

 Kuuseoksad, millega oli plaanitud kääbast kaunistada, visati auku.

Sest kamakad olid ikka poole telliskivi mõõtu.

Mehed heitsid palituid seljast. Musklid mängisid ja kehad aurasid. Naised töötasid vahetustega- ühed soojenesid bussis, teised näitasid küünaldega valgust. 

Ühel hetkel komistas õpetaja Jürjo kännu taha ja komistas. Kukkus ikka kohe maoli maha. Hetkeks peatus töö. Õpetaja lebas selili. Ühe käe alla oli surutud piibel. Teise käega hoidis kinni hõbedast risti, millele kunagi ammu olid kurjad inimesed naelutanud me õnnistegija. Nii nad lebasid kahekesi lumel koos metallist Jeesusega ja vaatasid öötaevast. Keegi ei osanud midagi teha minu ema olukorra lahendas. Surus aga maas lebavale õpetajahärrale käed kaenla alla ja sikutas ühe ropsuga püsti.
Klopp-klopp-klopp lõi veel labakindaga pühamehe talaari lumest puhtaks.

Lõpuks sai kamakatest kääbas valmis.

Küünlad olid selleks hetkeks juba peaaegu otsakorral.

Vaatasin auru puhisevaid töörügajaid. Ja küünaldega valgustajaid.

Ja kuskilt hakkas kerkima tunne, et ma ju tean, et ma olen seda kõike juba näinud.

Lõpuks jõudis mõte kohale ja nägu lõi selgeks.

See oli ju  Jack Londoni "Smoke Bellew" Lood Alaskast, kus vaprad mehed kulda kaevasid. Kus skorbuudi vältimiseks söödi toorest kartulit. Kus väljasülitatud sülg külmus enne maapinnani jõudmist.

Ah, mis ma ikka teise mehe raamatut ümber jutustan. Eks lugege ise!

 Te pole seda lugenud?

Pole hullu. Villu Jürjo polnud kah.