Erkil oli kunagi lumivalge auto. Ta ostis selle ajalehekuulutuse peale. Vaatas üle, tegi proovisõidu. Masin sobis. Erki läks pangaautomaadi juurde, sisestas koodi ja ennäe- automaat sülitaski välja autoostuks sobiva summa. Nii lihtne ongi tänapäeval autoost. Ei mingit aastatepikkust rahakogumist!

Ükskord läks väärt sõiduk  keset Tallinna linna meie istumise all ka põlema. / meetrit juhtmeisolatsiooni varises meie silme all põrmuks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, kuda Erki minu süü tõttu liikluspolitseisse hr Vane juurde sattus. 

Tõe huvides olgu veel lisatud, et täpselt sama asja eest istusin mina inspektor Alo Kirsimäe kabinetis.

Aga kõigest järjekorras.

Ta valge sapakas oli katki. Palus siis sõber mind appi, et tõmbaksin ta auto köie otsas Mihalõtši juurde. Mihalõtš töötab Koplis ja oskab sedasorti sõidukitega suurepäraselt toime tulla.

Haakisime Erki valge auto minu kollast värvi sapaka taha ja sõit läks lahti. Ilus oli! Inimesed vaatasid imestunult seda uhket killavoori, naeratasid ja lehvitasid meile järele. Autojuhid vilgutasid tulesid ja lasid signaali. Sellist pilti polnud keegi kaua näinud!

Ristmikul, mbes 20 meetrit enne autotöökoja väravat oli politseipatrull. Ja mind peeti kinni! Kuna minu auto oli samas ka Erki autole mootoriks, jäi ka tema loomulikult seisma.

Tulid kaks politseinikku. Üks minu, teine tema juurde ja meid mõlemaid kutsuti arupidamise järel seadusevalvurite sõidukisse.

Mind peeti kinni seepärast, et number oli roostene. Muidugi, auto oli ju talv otsa väljas seisnud.

Erkil, nagu avastati, puudus kindlustus ja ülevaatus. Ta ei tahtnud neid teha, sest plaan oli, et kui auto on ikka tõesti surmahaige, pole EMEX sealt kaugel. Ja milleks maksta kui saab ilma.

Ei saanud.

Istusime siis paar nädalat hiljem koos inspektsioonis.

Villu Vane uks läks lahti. "Laur!"

Erki tõusis, heitis mulle kindlustotsiva pilgu ja läks sisse. Välja tuli napp kaks minutit hiljem. Itsitades.

Sees oli toimunud järgnev:
Villu Vane oli mõnda aega uurinud omi pabereid. Kui Erkit oli piisavalt praetud, tõstis politseinik oma nõelterava pilgu otse eeldatava pahategija silmadesse.

"KUI PALJU SEDA KIIRUST SIIS OLI?"

Vaikus.

Seda küsimust oskas vaene poiss maailma kõikidest küsimustest küll kõige vähem oodata.

Paus.

"Eeeeee......no........ mis ta oli.........vast oli mingi kümme-viisteislt kilomeetrit tunnis."

Paus.

 Ilmselgelt oli nüüd kuulsa esiliikleja kord vastust kuuldes tõeliselt üllatuda. Hr Vane süüvis taas paberitesse.

"Kas  Laur, Andres?

"Ei. Laur, Erki"

"Minge ja oodake ukse taga"

Kui ta uuesti sisse kutsuti, oli olukorraga põhjalikult tutvutud: Hr Vane küsis seekord alustuseks, et kummas sapakas siis Erki ja kummas mina olin.

Eks Erki seletas loo ära, et väravani oli jäänud 20 meetrit ja et kui mind poleks roostese numbrimärgiga teda tõmbamas olnud, oleks kõik olnud hästi.

Trahvi ta sai, sest kuritegu oli ju sooritet ja vahelegi jäädud. Trahvisumma oli seevastu tõeliselt sümboolne. Täpset numbrit ei mäleta, aga see võis olla umbes kümnendik tavalisest. Paarisaja krooni ringis.

Olgu siinkohal lisatud, et kuna andsin oma inspektorile ausõna, et märk on üle värvitud...."Et varustasin end liivapaberi ja musta ning valge värviga ja nägin kaks tundi vaeva. Kobav see joon muidugi on aga kaugemalt on päris kena", siis mina pääsesin vaid hoiatusega.

Minu jaoks oli lugu sellega läbi. Tema jaoks mitte.

Kuna auto oli tõsiselt katki ja paranduses parkimiskohti polnud, siis seisis valge auto mingi pisibensujaama parklas.

Kui Erki kaks nädalat hiljem autot kaema läks oli seal tühi plats!

Jõllitasime kohta, kus pidi olema auto ja siis ütles Erki sõnad, mida on sellisel juhul on öelnud ilmselt vähesed.

Ta ütles: ”Kurat, mul oli seal peal jummala uus aku:"