See juhtus aastal 1987. Tallinna "Sõpruse" kinos oli toona üleliiduline lastefilmide festival "Muinasjutt". Anti välja isegi vastava sümboolikaga plekist rinnamärk.

Mina käisin sel ajal Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee teatriringis. Lühidalt TPKP Teatris. Meid oli kutsutud festivali avamisele esinema.

Läksime kambaga kohale... kui õigesti mäletan, oli seal Andres Puustusmaa ja ka Rednar Annus. Näitlejad mõlemad. Võimalik, et oli ka Meelis Holsting, kes praegu töötab EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse noortetöö juhina.

Meie juht Maret Oomer seletas töö ära. Tuleb minna lavale ja lugeda üks luuletus. Üsna lühike. Parem, kui teemakohane. Pärast seda oli ette nähtud pr Eve Kivi lühike sõnavõtt. 

Et asi oleks popim ja lastepärasem, pidime esinema ETV-st laenatud vahtkummist  päkapikukostüümides. Miks just päkapikud, ei teadnud keegi. Ilmselt võeti, mida anti.

  
Pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo tegelastega.

"Kas kellelgi on mõni luuletus peas?"

Vaikus.

"Eee...Tarmol kindlasti on!" Ütles Andres.

"Tead, mine sa ka õige..... pole mul midagi!"

"Poisid, see pole üldse naljakas! Sina Tarmo mõtled ühe luuletuse välja ja esitad."

Mõtlesin. Tulid meelde mõned varasemates klassides õpitud venekeelsed luuletused:

"Võpjem dobraja podruška.." (Tõstame klaasi, mu hea sõbratar... see oli Puškin) 

Siis veel et :"Nas vodila molodost, v sabelnõi pohod" ( Noorus juhatas meid mõõgarünnakule...) 

Ja veel et beleejet parus odinooki...( Valendab kauguses üksik puri... see on Lermontov)

Oli selge, et nendest ei sobi ükski. Või siiski.... Üks eestikeelne luuletus oli kah. Aga see oli õnnetuseks üsna mõttetult ritta aetud sõnad ja kõlas umbes nii:

Kuusikus on kuusepuud.
Kaasikus on kasepuud.
Tammikus on tammepuud.
Männikus on männipuud...

Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi  niikaua, kuni mõni puu veel meelde tuli. Tundub, et see pärit kusagilt algklasside lugemisõpikust! Igatahes oli see parim (ainus) mis meil oli. 

Läksime saali. Saal lapsi, nende issisid ja emmesid puupüsti täis. Neljandas reas istus õpilasžürii, eesotsas kuulsa vene filmitähe Rolan Bõkoviga. Tema oli see, kes mängis "viimses reliikvias" kloostriülemat.

Marssisime siis lavale, astusin mikrofoni juurde ja ütlesin oma värsid ära. Eve kivi seletas seal kah midagi, et:

 "Tere lapsed, päkapikk luges meile väga toreda luuletuse, kas teile ikka meeldis, hakkame nüüd kõik koos filmi vaatama" jms

Kõik oli hästi! 

Pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo tegelastega.

Õnnetuseks oli sel filmil teine seanss veel.

Marssisime taas lavale,  Mina astusin mikrofoni ette, ja kus tõmbasin kopsud õhku täis ning  hakkasin luuletama: (Eks proovige seda järgnevat värssi kõva häälega lugeda ja saate aru, MIKS see kõik juhtus) 

Tammikus on tammepuud
Haavikus on haavapuud 
Lepikus on lepapuud
Männikus on männipuud
Kaasikus on kasepuud
Kuusikus on kusepuud...

Kas panite tähele, kus viga oli? Mina esimese hooga ei pannud. Õnnetuseks oli mu nina all mikrofon, mis iga viimase kui sõna kinni püüdis ja selle siis tuhat korda kõvemaks muutis.

Sel hetkel, kui kõlarist kostsid mu omaenese seest tulnud sõna "...... kusepuu" sain  aru, mida olin suust välja ajanud!

Arvata võib, et 20% saalisolijatest said aru, aga ülejäänud läksid lihtsalt rütmiga kaasa. 

Ohhh oleks mul olnud tol hirmsal hetkel olnud jõudu jätkata, nagu poleks miskit juhtunud.... Aga ei! Naer tuli peale! Ja eks ma siis nii mökitasingi maski varjust tahtmatult mikrofoni:

"Höh-höh-höh!"

"HÖHHH-HÖHHH-HÖHHHH"

Kostus kõlaritest!!!

Ma pidin õudusest ära surema! Muidugi valisin ma kõikidest valikutest kõige halvema. Ainus, mida ma tollel hetkel oskasin, oli öelda kõva ja selge häälega:

"Ei, ma tahtsin öelda tegelikult kuusepuu! Kuuusepuuu! Kuuuuuuusepuuu!"

Kui selleks hetkeks oli veel saalis kedagi, kes EI SAANUD aru, mis toimus, pidi ta olema kas kurt, nõrgamõistuslik või välismaalane. Kardan, et saalis oli tõesti üks, kes sellest kõigest aru ei saanud ja see oli Romka Bõkov ise.

See oli õudne! Ma oleks tahtnud olla ükskõik, kus mujal! 

Ei olnud. 

Ma tahtsin, et maa avaneks ja mu neelaks ja järele jääks vaid pahvakas väävlihaisust suitsu. 

Ei neelanud. 

Tahtsin üles ärgata ja aru saada, et see kõik oli vaid paha uni. 

Ei ärganud.

 
Sellel pildil pole käesoleva looga otsest seost, küll aga on siin üks selle jutu tegelastest pr Eve Kivi

Vaatasin paremale. Eve kivi seisis väga kahvatu näoga. Ulatasin talle mikrofoni. Ta hakkas kuidagi imelik-kumeda häälega oma plaati keerutama:

"Tere lapsed. Päkapikk luges teile väga toreda luuletuse. Kas teile ikka meeldis...."

Ma ei surnud ikka veel... ja maa ei avanud..... ja üleüldse oli kõik nii hirmus, et nutt tuli kurku....

Eve Kivi rääkis loo lõpuni ja astusime lavalt minema. Riietamisruumis ei julgenud ma jupp aega vahtkummist maski peast ära võtta. Maret Oomer oli näost täiesti lapiline. Punased laigud vaheldusid valgetega. Võtsin lõpuks maski maha ja puurisin pilguga kinganinasid. Kõrgemale ei julgenud vaadata.

Maret ütles vaid ühe lause ja tormas veekalkvel silmadega toast välja. See lause oli:

"Sinust, Tarmo, poleks ma seda uskunud!

Tegelikult polnudki siin miskit uskuda.

Tegelikult ei tahtnud ma ju teha midagi halba.

Tegelikult oli ju lihtsalt vale rütm!