Kullo teatriringis olin ma ühe aasta jooksul abiõpetajaks. Ja sealgi tuli jutuks matkade korraldamine. Ega ma täpselt enam mäletagi, kui palju neid kokku sai organiseeritud. Arvan, et kokku umbes kümmekond.

Põhiliselt käisime Aegviidu metsades. Marsruut sama mis Nukuteatri 3. Perepäeval. Rongiga Aegviitu ja sealt on kahe päeva teekond Peterburi maanteeni. 

Kuna seltskonna enamuse moodustasid noored ja vihased, ning kaasa tulid need, kes tõesti väga-väga tahtsid, oli võimalik sellise seltskonnaga igasuguseid huvitavaid marsruute ette võtta.

 Aegviidu soos sattusime Soodla jõe ääres sellistesse mudamülgastesse, et ühel hetkel oli selge: see siin ongi maailma s...auk! Mülkast välja tulles oli tunne nagu oleks kõik lapsed jalga pannud kirsasaapad. Nende jalad olid põlvist saati kaetud ilusa, läikiva poriga. 

Ühel matkal, kui ületasime Kuresood oli sadanud 7 tundi vihma. Kuulsin kuidas mu selja taga kaks neidu omavahel kõnelesid: "Kas sa oled täiesti märg?" küsis üks teiselt. "Jah" vastas teine. "Aga minul on püksikesed kuivad" ütles esimene rõõmsamalt. "Minul ei ole" ohkas teine. 

Jõudsime jõeni. Ohhoo, teisel pool oli paat! Virko ujus üle ja küsis lähedalasuvast talust paati laenuks. Kahjuks oli see nii katkine, et kasutada seda ei saanud. Aga himu üle jõe saada oli juba väga suur. Pealegi oli teisel pool jõge heinaküün, kust oleks saanud vihma eest peavarju. 

Minul olid seljakotis nö igaks juhuks kaasas neli laste ujumisrõngast. Nendest ja paarist lauajupist ehitasime parve. Oli ka nöörikera, nii et parve sai üle jõe edasi-tagasi tõmmata. Ujuda oskajad panime allavoolu julgestuseks, kaikad vaatasime kah neile pihku ja hakkasime noori üle jõe transportima. 

Ikka nii, et seljakott parvele, ja reisija ise istus poolenisti parvel, ning sumas tagant jalgadega hoogu. Ise olin siis reisi kaptenina viimane. 

Maja oli suur ja pererahvas lahke, ning lubasid meil majas oma riideid kuivatada ja seal ka ööbida. Hommikul tuli Vanaperenaise tütar ja nähes mind köögilaua taga istumas ütles: 

" Oi, teie olete vist näitleja!" 

"Olen küll", ütlesin mina tagasihoidlikult. 

"Eee... lubage ma arvan ise....Dan Põldroos, kui ma ei eksi" kostis tema.