Erki tegi näo, et ta seda kõnelust ei kuulnud ning hakkas vaikselt ent
kindlalt edasi rühkima. “Varsti oli Tarmo minu kõrval ning siis me
lihtsalt kihutasime tipu poole. Jaan ütles hiljem, et ta pidi ju kuidagi meie
tempot tõstma,” sõnas Erki.
1999. juuli alguses suundus 63-liikmeline grupp Venemaale Kabardi-Balkaaria
Vabariiki. Eesmärk oli üks – ronida Euroopa kõige kõrgemasse punkti,
Elbruse tippu. Sellele eelnes kaks ööd ja kolm päeva bussisõitu kummalise ökoloogiamaksu
ja Eesti õllest koosneva külakostiga Vene miilitsale ning
aklimatiseerumislaagrid erinevatel kõrgustel.
Tuikusin kui baleriin
Erkil ja Tarmol oli kindel eesmärk vallutada 5642 meetri kõrgune Elbruse läänetipp.
“Sinna ei olnud mõtet minna niisama turismireisile” leidis Tarmo.
Kõige esiteks tuli matkajatel vallutada pisike,
jalamilt tipuni vaid 1 km kõrgune mägi, millel
asus observatoorium. Nõnda seda mäge kutsutaksegi: Observatooriumi mägi. See oli kogemus, mis nii mõnelgi edasise alpinisti karjääri
proovile pani. "Alustasime väga ilusa
ilmaga. Küsisime veel Jaani käest,
et mida kaasa võtta ja tema rehmas käega, et ah, mis...." rääkis Männard.
"Tipu ümber olid küll pisikesed pilved ja mina olin üks vähestest,
kes pani pikad püksid jalga ja viskas jope üle õla" Loomulikult hakkas
varsti vihma sadama. Alguses oli vihm, nagu vihm ikka , aga juba veidi kõrgemal
muutus see külmaks vihmaks, siis väga külmaks vihmaks ja lõpuks tuli
taevast lörtsi ja päris üleval juba lund! Kuulus alpinist Eero oli see, kes kõndis t-särgi
ja lühikeste pükste väel nii kaua, kuni nahk siniseks muutus ja lumi seal
peal enam ära ei sulanud. Alles siis läks alla.
Tagant järele vaadates võib öelda, et see oli üks karmimaid katsumusi
sel reisil ja raskuselt jäigi alla vaid tipuvallutusele. Üles jõudsid
63-st vaid üheksa. "Mõtlesin, et mida on mul veel Elbrusel teha, kui
juba sellele mäele alla vannun" arvas Erki. Ma lihtsalt PIDIN sinna üles
jõudma. "Plass oleks olnud oma elu esimesele mäele lihtsalt niisama
alla vanduda" arvas Tarmo.
Järgnesid päev puhkust, puhtaksküürimine kohalikus saunas, kuhu
basseinivesi voolas otse mägiojast ja tutvumine kohalike baaridega. Hinnatase
on võimas! "Tundsime endid tõeliste välismaalastena. Kellele 30 rbl
baarihind kallis tundus, võis osta märjukest tuletõrjujate käest. Seal oli
hind kolm korda odavam ja ööpäevaringne valve. Alkoholi sai tarbida muidugi
vaid siis, kui järgmine päev vaba oli" seletab Tarmo. "Kui järgmisel
päeval oli ronimine, polnud kõrtsides ühtegi eestlast, sest kõik said aru,
et väiksimagi pohmelusega pole inimestel kõrgustesse mingit asja."
Esimene tõus Elbrusele nurjus halva ilma tõttu. Seepärast jäi osa mägironijaid
4200 meetri kõrgusel Prijuti baaslaagrisse paremat ilma ootama. Kuid ka torm
jätkus. Öösel tuli tunne, et peale meie telgi on kõik teised õrnad
riidest kuplid nõlvalt ära puhutud. Hommikul siiski prooviti
aklimatisatsiooniks tõusta, kuigi oli selge, et ilmselt see üritus võiduga
ei lõpe. Öösel oli tuul jäänud vaiksemaks, aga kella 8 ajal, kui oli juba
valge, liikus meie peale justnagu valge sein. Udu ja lumi! Kuigi näkku peksis nõelteravat rahet ja
lund, pinnatuisk pani varbad külmetama, varem sissetallatud rada kadus
kiiresti ning nähtavus oli halb, rühkis mäele jäänud grupp tipu poole.
Kella 11 ajal anti targemate poolt käsklus ots ümber pöörata. Üks
noormees jätkas sellest hoolimata teekonda edasi. Sellised allumatud inimesed
on väga ohtlikud, sest kui midagi juhtub, tuleb korraldada päästeekspeditsioon.
On olnud juhuseid, kus lisaks päästetavale endale juhtub midagi ka mõne päästjaga.
Õnneks läks seekord kõik hästi. Tagasi jõudes seletas hr D. T et kuna
temale ei öelnud tagasipöördumiskäsku mitte instruktor, siis pidas ta seda
naljaks. "Ilmselt lootis ta, et Üllar käib igaühe juurest läbi ja
leiab aega veerandtunniseks vestluseks ja oponendi seisukohtade ümberlükkamiseks"
õelutses keegi. Künnapi ekspeditsioonidest pole see mees enam osa võtnud.
“Kui pidime halva ilma tõttu tagasi pöörduma, jäin mina mäehaigeks. Pea
valutas, kõrvades huilgas ja vaateväli kahanes kolme-nelja sentimeetri
laiuseks. Tuikusin nagu baleriin, tulin alla, kuid mõnikümmend meetrit raja
kõrval on lõhed. "Tunne oli naljakas. Eemalt vaadates võis arvata (ja
osad arvasidki), et ma olen maani täis, aga tegelikult oli mu mõistus ikkagi
selge ja ma teadvustasin endale oma olukorda. Samas olid kõik pidurid
kadunud. Kuulsin, kuidas keegi teadis rääkida, et mind oli nähtud 4800m kõrgusel
viinapudelist märjukest rüüpamas. Sain aru, et see on tobe ja ma ise ju
tean, et olin 100% kaine, aga puhkesin siiski südantlõhestavalt nutma.
Solvumisest." meenutas Tarmo esimest retke.
Olukord oli naljast kaugel, kuigi Tarmo mäehaigus oli teistele päris lõbus
vaadata.
“Kui ta tagasi jõudis, siis nägin, et väsinud rändur prantsatas
telki. Aga hakkasin aru saama, et see, mida ta rääkis, ei olnud selge mõistusega
inimese jutt,” rääkis Erki. Tarmo jutt oli olnud umbes järgmine: “Erki,
kas sa nuuskasid?” Erki vastas jaatavalt. “Sinu vasaku käe all on
rohelisest metallist luuk ja selle sees on veel üks luuk ja teise luugi all
on valgel põhjal punane rist, mille all on taskurätik. Nuuska parem
sinna.”
Erki tegi telgiukse lahti, hakkas saapaid jalga panema ning mõtles,
mida edasi teha. “Kuid tema oli vupsti telgist väljas. Jõudsin veel hõigata,
et hoidke seda meest kinni, tal sõitis katus minema.” Siis räägiti
Tarmoga hellalt ja vastati tema küsimustele, võeti tema seljakott ning talutati
alla. "Vastuseks küsimusele, et kuhu ta ennist niimoodi telgist minema
kiirustas, seletas Männard, et ta tahtis minna baaslaagri kauplusesse, et
tuua sealt sõpradele värsket õhku!"
Kissell laibaveest
Nende telkkond keetis Prijuti laagris kord kisselli ning kuna kõrgmägedes nõuab
iga liigutus suurt pingutust, ei viitsitud kaugema allika juurde minna ja vett võeti lähemast
kohast. Kui kissell oli
valmis, lõhnas see nagu laip ja maitses nagu laip. Kuid rohkem neil kisselli
kaasas ei olnud ja jook tuli ka ära juua.
“Ütlesime Jaanile, et keetsime kisselli veest, mis laiba moodi haises. Jaan
ütles, et see vesi tuleb lõhedest. See on ju inimesi täis. Ega keegi lõhesse
kukkunud inimesi otsima hakka, võid sinna ise järgi kukkuda,” rääkis Erki
matka köögipoolest.
Rikkamad riigid proovivad oma kodanikud ülevalt kätte saada ja kodumaa
mulda viia. Siis on veel võimalus, et kui alpinist kätte saadakse, maetakse
ta mäejalamil olevale spetsiaalsele kristlaste kalmistule. Kui keegi kukub
paarisaja meetri sügavusse lõhesse, on ikkagi karta, et keha jääb sinna,
kus ta oli ja "Prijuti" hotelli juurde kaljupangale lisandub
lihtsalt veel üks tagasihoidlik mälestusplaat. Mäed ei mõista nalja. Mis
samas ei tähenda, et igaüks seal surma saaks. Tuleb olla tark ja
ettevaatlik. Ja õppida targematelt. Ja olla veel ettevaatlikum. Nii lihtne
see ongi.
Tipphetked
Ühel ööl käisid alumises, ligi 2000 meetri kõrgusel baaslaagris vargad.
See oli just enne esimest mäkketõusu, kui mägede pojad viisid busside
pagasikambritest ja telkide juurest minema varustust ning toitu.
“Minult varastati kogu varustus, kaasa arvatud tippu minemise riided. Olin
ka ainus, kel oli õnne oma asjad tagasi saada, kuna vargad olid seljakoti
visanud metsa,” rääkis Tarmo. "Aga ekspeditsiooni arsti perel viidi
minema saapad ja nendel jäigi tippu minemata.
Teiseks meeldejäävaks hetkeks oli lumetorm esimesel ööl Prijutis. Tarmo sõnul
on Eestis tavaliselt nii suvel kui ka talvel võimalik matkata ilma telgita.
“Kuid selle tormiga oli selge, et telgita ei oleks me seda tormi üle
elanud.”
Erki oli sellisest tormist unistanud ja ootas ärevalt, et kas tuul viib telgi
minema või mitte. Ning kolmas tipphetk saabus 5642 meetri kõrgusel.
Unetus Prijutis
Erki meelest oli tippuminek rännak selle laiemas tähenduses. “Sa võid
sinna minna ka kahekümnekesi nina nina vastas, kuid ikkagi oled seal üksi.
Nii jõuad terve oma eluloo ja igasugused mõtted ringiratast läbi mõelda.
Näitlejad leidsid, et kuigi füüsiline vorm on sellisel matkal oluline, ei
ole see esmatähtis. Oluline on, kuidas organism reageerib kõrgusele ning
muidugi peab ka vaim valmis olema ja tahtma sinna üles minna. Sest üleval
tipus ei oota sind peale teadmise oma kohalolust ja hingematva vaate mitte
miski! Seal ei ole ei toitu, jooki, ega sauna. Ja mida kõrgemale minna, seda
rohkem on pärast maad, mis tuleb vastupidises suunas läbi käia. Need on
hetked, kui mitteminna on palju-palju lihtsam, kui ikkagi veel natukene 10
sammu kaupa edasi venida.
Grupis
oli inimesi, kes ei saanud juba 4200 meetri peal öösel magada.
“Kui inimene jääb magama, läheb organism üle unerezhiimile ning inimene
hakkab hingama sügavalt ja rahulikult. Kui aga hapnikku napib, siis organism
annab märku, et nüüd on midagi väga viltu, inimene ärkab üles, hingeldab,
ventileerib kopsud ära ja jääb
uuesti magama,” selgitas Tarmo. Kuid kui sama asi kordub ikka ja jälle,
siis inimene lihtsalt ei puhka välja.
Tippu rünnates lahkutakse laagrist kella kahe-kolme ajal öösel. See on
selleks, et jõuda ohutult nii üles kui ka alla ning jääks varuaega, kui
keegi väänab või murrab jala, et ta mäelt alla tuua. Kiiremad läksid 6
tundi üles ja 2 tundi alla. Meie valisime alguses liialt aeglase tempo,
kartes ennast ära kurnata ja läksime üles 11 tundi. Koos kaheksatunnise
allatulekuga püstitati ilmselt üks aeglusronimise rekordeid, aga nüüd on
teada, mida teisiti teha.
Tarmo võtab järgmine kord laskumiseks kaasa tagumikukelgu, sellise
“õunakese” mis käib rihmadega ümber keha. “Meil kelku ei olnud, aga tšehhidel
olid “õunakesed” ja nemad jõudsid alla umbes poole tunniga.”
Samuti tasub ka kindad siduda nööridega kinni. Meie grupis oli noormees, kes
hakkas ihuhäda rahuldama, aga kuna labakinnastega ei ole võimalik oma elutähtsatele
organitele ligi pääseda, siis pani ta kindad maha, ajas asja korda ning avastas siis,
et kinnas on lennanud umbes 20 meetrit kõrvale. Piirkonda, kus on lumega
kaetud lõhed. Ta pani käe põue ja kõndis
sadulani, aga sealt edasi ilma kindata ei saanud ning tal jäi tipust 300
meetrit puudu,” rääkis Tarmo õnnetust juhusest. Tegelikult on neid
tarkusi nii palju, et sellest tuleks pidada eraldi loeng teemal näiteks:
"101 asja, mida Elbrusele kaasa võtta". Eks kui keegi tahab teada,
siis küsigu. Minu kontaktid on ju olemas nii klubis, kui teatris.
Kohalik luure keskagentuur
Linnateatri näitlejat pani matkal imestama kohalike elanike suhtumine
vanematesse inimestesse. Ühte soojakus asuvasse kauplusbaari nimega
"Elbrus" kogunesid õhtuti
kohalikud noormehed ja neiud, kes tegid suitsu, jõid õlut, kihistasid ja näpistasid üksteist.
“Kuid ühel hetkel keegi röögatas: “babuška idjot!” ja kõik kadusid
öhe. Siis loivas nurga tagant välja umbes 80-aastane kitlis ja toasussides
vana naine, kelle peale Eesti noored ei kergitaks kulmugi,” jutustas Tarmo.
Ta küsis hiljem, miks nad minema jooksid. “Noored ütlesid, et igaks
juhuks. Ega me teda loomulikult ei karda, aga saad aru, noh, kuidas nüüd öeldagi,
teda kutsutakse kohalikuks
luure keskagentuuriks.”
Mõrvarmägi
Näitlejad nentisid, et Elbrus ei ole kerge mägi, seal on paljud alpinistid
ja päästjad surma saanud ning selleks peabki juht olema väga hea, teda peab
usaldama ja talle alluma, et sinu laiba maitse ei lisandiks tulevaste põlvede
kissellile.
Männardi sõnul kutsusid kohalikud Elbrust muuhulgas ka gora ubitsa – mõrvarmägi.
Ta kõneles, et kui oled keset mäge ja tuleb pilv ühes lumetormiga, on nähtavus
heal juhul viis meetrit. “Siis on sul on valida, kas istud paigal ja külmud
vaikselt või püüad kuidagi alla, laagrisse jõuda. Aga piisab, kui lähed paarkümmend
meetrit vales suunas ja sa ei kõnni sa enam kunagi.”
